Oúzo (ούζο) on Kreekas ja Küprosel laialdaselt tarbitav aniisimaitseline aperitiiv.
Oúzo on saanud alguse alkohoolsest joogist tsípourost, mis arvatakse olevat rühma Áthose mäel kloostris elanud 14. sajandi munkade looming. Ühte selle variantidest maitsestati aniisiga ning seda hakati hiljem kutsuma nimetusega oúzo.
Oúzo nüüdisaegne põletamine algas suuresti 19. sajandi alguses pärast Kreeka iseseisvussõda. Esimese oúzo destilleerimise vabriku avas 1856. aastal Tyrnavoses Nikolaos Katsaros, pannes sellega aluse kuulsa samanimelise joogi Oúzo Tyrnavou tootmisele. Kui absint 20. sajandi alguses ebasoosingusse langes, oli just oúzo üks neist jookidest, mille populaarsus tänu absindist jäänud lünga täitmisele kasvas. Oúzo't tunti tollal ka kui "absindi aseainet ilma koirohuta". Aastaks 1932 arendasid tootjad välja uue oúzo valmistamise meetodi, kus kasutati vasest destillaatoreid. Nüüdseks on sellest saanud üldkasutatav meetod.
2006. aasta 25. oktoobril sai Kreeka õiguse sildistada oúzo't kui ainult Kreeka toodet. Euroopa Liit tunnustab nüüd oúzo't ning teisi Kreeka jooke tsípouro't ja tsikoudia 't kui kaitstud päritolunimetuse staatusega tooteid, mis siiski tähendab, et Euroopas tohivad oma jooke selliste nimedega tähistada vaid Kreeka ja Küprose tootjad.
Traditsiooniliselt segatakse oúzo't veega ning seetõttu muutub jook hägusaks, omandades valge värvi, millel on vahel ka hele sinakas varjund. Jooki serveeritakse väikeses klaasis koos jääga, kuid seda võib juua ka puhtal kujul viinaklaasist.
Oúzo't serveeritakse tavaliselt koos väikese taldrikutäie erinevate eelroogadega, mille hulka kuuluvad näiteks mereannid, salat, praetud zucchini, oliivid ja Feta juust. Maitseomadustelt sarnaneb oúzo absindiga.
Nimetuse "oúzo" päritolu ei ole selge. Levinud versioon on, et see tuleb itaaliakeelsest väljendist uso Massalia' ("Marseille's kasutamiseks"), mis oli tembeldatud Tyrnavosest 19. sajandil välja veetud valitud siidiussikookonitele ning mis hiljem hakkas tähistama ka seal valmistatud tsípouro't, mille kvaliteeti peeti samuti suurepäraseks.
Teise hüpoteesi järgi tuleneb sõna "oúzo" türgi keele sõnast üzüm, mis tähendab viinamarja.
Oúzo tootmine algab 96 mahuprotsendi suuruse alkoholisisaldusega puhastatud piirituse vasest destillaatorites destilleerimisega. Sellele lisatakse aniisi ning mõnikord ka muid maitseaineid nagu tähtaniis, apteegitill, koriander, nelk ja kaneel. Maitset andvad koostisosad on sageli ettevõtete hoolikalt valvatud retseptid ning eristavad ühte oúzo't teistest. Selle tulemuseks on maitsestatud alkohoolne lahus, maitsestatud etüülalkohol, mille kohta Kreekas öeldakse "oúzo pärm" (μαγιά ούζου), tähistamaks seda, et tegemist on oúzo tootmise algetapiga.
"Oúzo pärmi" seejärel destilleeritakse ning pärast mitme tunni möödumist valmistatakse ligikaudu 80% kangusega destillaat. Destillaadi kangemad osad (mis saadakse protsessi alguses ja lõpus) eemaldatakse ning destilleeritakse teistsuguse kvaliteediga oúzo saamiseks uuesti. Mõned tootjad kasutavad seda kahekordse destilleerimise meetodit oma toodete eristamiseks.
Kõrge kvaliteediga oúzo tootjad jätkavad nüüd veega lahustamisega, viies joogi alkoholisisalduse lõpliku määrani. Ent enamik tootjaid segab enne veega lahjendamist "oúzo pärmi" odavama etüülalkoholiga, mis on maitsestatud 0,05 protsendi loodusliku anetooliga. Kreeka seadused näevad ette, et sel juhul ei tohi toode "pärmi" sisaldada vähem kui 20 protsenti lõpptootest.
Enne veega lahjendamist võib lisada suhkrut ning seda tehakse peamiselt Kreeka lõunaosast pärit oúzo'de korral. Valmis toote lõplik alkoholi mahuprotsent on 37,5 ja 50 (37,5 on vähim lubatud väärtus). Oúzo tootmisprotsess mingit kääritamist ei sisalda.
Tänapäeval leiab pea igast Kreeka linnast, alevist ja külast joogikohti, mida prantsuse keelest üle võetud lõpu -erie abil tähistatakse sõnaga ouzerie. Need kohvikulaadsed asutused pakuvad oúzo't koos eelroogadega ning kohvikut külastatakse tihti õhtu hakul. Oúzo't juuakse tavaliselt aeglaselt lonkshaaval.
Teistes riikides on kombeks juua oúzo't kreekapärastes restoranides aperitiivina, kus seda serveeritakse külmana viinklaasist enne söögi algust. Vett või jääd ei lisata, kuid jooki serveeritakse väga külmana: nii külmana, et jooki moodustuvad serveerimise ajal ka mõned kristallid.
Tänu teatud oúzo'de suhkrusisaldusele võib oúzo sageli tunduda kangema joogina kui see tegelikult on. Suhkur aeglustab etanooli imendumist maos ja seega võidakse seda juua liiga palju ilma, et selle mõju kohe tuntaks. Seejärel aga ilmneb kogunenud etanooli mõju ning jooja jääb üpris kiiresti purju. Seetõttu peetakse Kreekas oúzo joomist ilma selle kõrvale söömiseta halvaks kombeks. Toidu, eriti rasvade või õlide, olemasolu seedetrakti ülemises osas pikendab etanooli imendumist ja leevendab alkoholi toimet.
Oúzo on läbipaistev selge vedelik. Ent kui joogile lisatakse vett või jääd, muutub see piimjasvalgeks. Seda seetõttu, et aniisi eeterlik õli anetool on küll alates ligikaudu 38% mahuprotsendist alkoholis täielikult lahustuv, kuid ei lahustu vees. Alkohoolse joogi lahjendamine tekitab "oúzo efekti", mille tulemuseks valgust hajutavate peente piiskadega emulsioon. Sarnane protsess toimub ka absindi valmistamisel.
Sarnaste aperitiivide hulka kuuluvad: